... ja muud polegi lisada

Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid

su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki

õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun

täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun

Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas

endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas

nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob

vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob

(autor tundmatu)

Sõpradest

Kui sul on sõpru, oled hea inimene, kui sul on tuttavaid, oled lihtsalt suur seltskonnahing ja peolõvi. Tõenäoliselt.
Olen mingitel ajahetkedel hüljanud või kaotanud mõnegi hea sõbra. Nii oma süü tõttu kui ka lihtsalt... on hääbunud. Tõeline sõber leitakse aga mingi hetk ikka üles. Tõelisi sõpru, neid keda saab nimetada hingesugulasteks, on õige vähe.
Ja hea on teada, et nad on ka aastate järel olemas. Neid tuleb hoida ja hellitada, et nad leiaks iseend. Neilt ei saa abi küsida, neid on vaja aidata. Kui sa hoiad ja kaitsed oma sõpru, on nad sinuga, kui sul läheb tõeliselt raskeks.
Mul on hea meel, et mul on, keda hoida. Abi ma ei vaja, pean oma asjadega ise toime tulema.

kes sa oled?

End tutvustades alustame alati oma nimest. Vahel aga jääb sellest väheks - tuleb täpsustada et KES sa siis ikka oled. Olgu selleks siis su amet, sotsiaalne staatus, kellegi poeg/tütar või hoopis abikaasa.
See, kes sa oled, paneb paika ka su tutvusringkonna, valikud, eelistused ja võib-olla määrab see poedki, kus käia- kus mitte. Ja sõnavara: mida öelda? kellele? millal? miks?
Vahel on targem vaikida. Valesti öeldud sõna levib ruttu ja siis ei mäleta enam keegi, et sa midagi ütlesid. Oluline on, et kellegi tütar, naine või mõni muu asjapulk lausus seda.
Kas valjud väljaütlejad jäävadki üksikuks? ainult sotsiaalsetel liidritel või klounidel on lubatud öelda mida sülg toodab?
Teine variant oleks muidugi lapsed ja vanurid, aga nende avameelsed sõnavõtud on tingitud just nende vanusest ja/või sellest tingitud silmaringi kitsusest.
Järelikult, kui sa oled täisealine inimene, keda ei eksisteeri Äripäevas, Postimehes või Kroonikas, oled sa liiga lihtne. Sinu arvamus ei huvita kedagi, kui see ei kõiguta kedagi. Sinu sõnavõttu ei märka isegi mitte sõbrad ega nende sõbrad, kui see just ei kahjusta seda, kelle kaudu su tutvusringkond sind tunneb.
Oled see, kelle kaudu sind defineeritakse.