End tutvustades alustame alati oma nimest. Vahel aga jääb sellest väheks - tuleb täpsustada et KES sa siis ikka oled. Olgu selleks siis su amet, sotsiaalne staatus, kellegi poeg/tütar või hoopis abikaasa.
See, kes sa oled, paneb paika ka su tutvusringkonna, valikud, eelistused ja võib-olla määrab see poedki, kus käia- kus mitte. Ja sõnavara: mida öelda? kellele? millal? miks?
Vahel on targem vaikida. Valesti öeldud sõna levib ruttu ja siis ei mäleta enam keegi, et sa midagi ütlesid. Oluline on, et kellegi tütar, naine või mõni muu asjapulk lausus seda.
Kas valjud väljaütlejad jäävadki üksikuks? ainult sotsiaalsetel liidritel või klounidel on lubatud öelda mida sülg toodab?
Teine variant oleks muidugi lapsed ja vanurid, aga nende avameelsed sõnavõtud on tingitud just nende vanusest ja/või sellest tingitud silmaringi kitsusest.
Järelikult, kui sa oled täisealine inimene, keda ei eksisteeri Äripäevas, Postimehes või Kroonikas, oled sa liiga lihtne. Sinu arvamus ei huvita kedagi, kui see ei kõiguta kedagi. Sinu sõnavõttu ei märka isegi mitte sõbrad ega nende sõbrad, kui see just ei kahjusta seda, kelle kaudu su tutvusringkond sind tunneb.
Oled see, kelle kaudu sind defineeritakse.
