Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid
su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki
õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun
täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun
Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas
endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas
nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob
vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob
(autor tundmatu)
